Elades Eesti kliimavöötmes, kulub suur osa ajast ja rahast sooja ja valguse muretsemiseks- teisisõnu- peab teenima raha, et maksta kütte ja elektri eest. Viimastel aastatel on elektri-, gaasi- ja kütteõli hinnad mitmekordselt kallinenud. Samuti on kallinenud ka kohalikud kütteained- puit, turvas ja põlevkivi.
Kokkuhoidlikumad inimesed on hakanud lisaks põhikütustele ka alternatiivseid soojusenergia tootmise võimalusi otsima. Üks odavamaid, mida pakume ka meie, on päikeseenergia muutmine soojuseks. Kahjuks Eestimaa oma geograafilise asendiga ei taga aastaringselt päikeseenergia kasutamist, kuid kevadest sügiseni iga hetk päikesepaistet võimaldab valmistada sooja tarbevett ja ka maja keskküttesüsteeme kütta.
Kui võrrelda päikeseküttesüsteemist saadava soojusenergia kW/h hinda teiste energiaallikatega nagu näiteks maakütte-, -ioonkütte (elektroodkatel), -gaasi või kergeõliküttega, mida pakutakse, kui mugavaid soojusenergialiike, siis võib julgelt kinnitada, et komplektis puugaasi- või puidugraanulküttesüsteemidega Atmos on lisaks päikeseküttele tehtav investeering oluliselt ratsionaalsem ja soojusenergia omahind tunduvalt madalam, kui eelpool nimetatud energialiikidega. Pealegi ekspluatatsiooni käigus ei vaja päikeseküttesüsteem tööshoidmiseks suuremat elektrienergia kulu kui mõnikümmend watti ringluspumba käitamiseks. Näiteks maaküttesüsteemi töös hoidmise elektrikulu moodustab ligikaudu saadavast soojusenergiast 20-30 protsenti, rääkimata ehitusliku osa suurest maksumusest. Ioonkütte puhul jääb sellest seadmest saadud soojusenergia maksumus võrdseks elektrienergia kW/h hinnaga. Ühest kW-st elektrienergiast ei saa mitte rohkem soojusenergiat, kui ligikaudu ikkagi üks kW soojusenergiat. Kütteõli hind iga aastaga aina tõuseb ja võib tulevikus katlakütusena hoopis ära kaduda. Nafta jääb juba lähitulevikus veel ainult transpordi vajaduste rahuldamiseks.
Kaasaegsete päikesekollektorite kasutegur ideaalsel hetkel ulatub 90-95 protsendini. Ideaalseks hetkeks loetakse, kui päikeselt suunduvad kiired ei ole varjatud pilvedega ja on võimalikult risti päikesekollektori tasapinnaga. 
Sellist taset muidugi praktiliselt on väga raske ja kulukas saavutada ning seepärast lähtume keskmisest tasemest, kus tasub päikesekütte end juba kindlalt ära. Alates märtsikuust soojendab päike päikesekollektoris ringlevat külmumisekindlat soojuskandjat (antifriisi) ja saadud soojusenergia salvestatakse läbi soojusvaheti soojussalvestisse (akumulaatorpaaki), või otse vastavat tüüpi soojavee boilerisse. Tegelikult kasulikum on akumulaatorpaagiga süsteemist kütta nii soojavee boilerit kui ka maja küttesüsteemi. Kui päikse mõju on väike, või pilvise ilmaga soojuskiirgus täiesti puudub, köetakse boilerit ja teisi soojatarbijaid soojussalvestisse salvestunud soojusenergiaga.
Päikesekollektorid suudavad mõningal määral päikesekiirgust isegi läbi õhemate pilvede püüda ja üsna olulisel määral soojusenergia kadusid kompenseerida.
Kui veel asja edasi arendada ja võimalikult iga vähim kW päikeselt saadav soojus efektiivselt saaks ära kasutatud, on üks võimalus lisaks kui on olemas bassein. Basseinis vee temperatuuri hoidmine pluss 25 kraadi tasemel ei nõuagi eriti palju soojusenergiat.
Elamule pindalaga 100-150 m2 on soovitav paigaldada päikesekollektoreid kogupinnaga 12-20 m2. Suuremahuline akumulaatorpaak võimaldab kasutada suurema võimsusega paikesekollektorite komplekti, et päikesepaistelistel päevadel saaks rohkem salvestada soojusenergiat ja seda siis kasutada, kui päike ei paista.
Mitu päikesekollektorit kasutusele võtta, oleneb soojussalvesti mahust. Näiteks ühest kollektorist piisab täielikult päikesepaistelise ilmaga 150-200 -liitrilise kolmesüsteemse soojavee boileri kütmiseks. Kui kasutada kolmesüsteemset soojavee boilerit siis pilves ilmaga töötab boiler elektriga.
Päikeseküttesüsteem koosneb peale päikesekollektori automaatikaplokist pumbasõlmest, paisupaagist ja ühendustorustikust. Kollektor on täidetud aastaringselt külmakindla vedelikuga, antifriisiga. Kõige efektiivsemalt toimiks päikeseküttesüsteem sellise skeemi puhul, kus põhiküttesüsteemis on juba suuremamahuline akumulaatorpaak (soojussalvesti) olemas. Siis tuleb selle paagi alumisse ossa paigaldada ainult soojusvaheti.
Pildigaleriis link „Päikeseküte“ pildil oleval majal on neid kuus tükki. Kolm kollektorit komplektis on paigaldatud hommikupoolsele küljel ja kolm lõunapoolsele küljel. Selle lahendus puhul saab soojust päikeselt võtta praktiliselt päikesetõusust alates kuni peaaegu päikese loojumiseni.
Päikesekollektorite paigaldamisel päikese liikumise asendi suhtes saab seada paremini ka vastavate kinnitusdetailidega siis kui maja katuse suunad ja kalded ei ole just kõige sobivamad. Samuti võib kollektoreid paigaldada maapinnale, kui seal on ruumi ja pole vigastamisohte. Varakevadel ja sügisel maakera pöörlemisel ümber päikese maa liikumisnurk muutub küllaltki suures ulatuses päikese suhtes ja sel ajal saab päikeselt vähem ka soojusenergiat, kuid ikkagi saab ja pealegi tasuta. Päikesepaisteliste ilmadega ja hea kollektorite paigutuslahendusega saab maksimaalselt ära kasutada päikesesoojuse püüdmise terve päikesepaistelise päeva jooksul.
2006 aastal paigaldati majale kuus tasapinnalist päikesekollektorit ja on igal aastal hoidnud juba sooja tarbevee valmistamisel aastas kokku peaaegu pool varem kulutatud muule energiale (elekter ja katla kütmisel puudega) tehtud kuludest. Tänu päikeseküttesüsteemile saigi see maja seitse kuud päikeselt üliodavat soojusenergiat.
Kogu perioodil tuli ainult kaks-kolm korda teha katlasse tuld, siis, kui päikest katsid 5-6 päeva paksud vihmapilved ja soe vesi sai otsa. Nimelt seda maja kütab talveperioodil puugaasikatel Atmos ja paigaldatud on akumulaatorpaak mahuga 2,5 m3.
Samast süsteemist köetakse ka pesuruumi ja selle eesruumi ning ka koridori ja köögi põrandaid. 2006 aasta kevadel-suvel-sügisel oli väga palju päikesepaistelisi ilmasid ja sel perioodil sai ca 90 % soojusenergiat ammutada vaid päikeselt. Poolaastas keskmise päikesepaisteliste ilmade korral on sellise süsteemi tasuvuse aeg küll tunduvalt palju lühem, kui maaküttesüsteemi puhul. Päikesekütte ehitamisel tehtud kulutuste tasuvuseaeg oleneb ka sooja tarbevee kasutamise hulgast ja kui veel köetakse näiteks pesuruumide või muid niiskemate ruumide põrandaid ning basseinivett on tasuvuseaeg veelgi lühem. Mida rohkem kasutatakse päikesesoojust, seda kiiremini tasub päikeseküttesüsteem end ka ära. Kui suur on sellise süsteemi maksumus, see oleneb iga maja olemasoleva küttesüsteemi lahendusest, päikesekollektorite tüübist ja kliendi soovidest ning ka kollektorite paigaldamise suunast päikese suhtes. Enamlevinud päikesekollektoreid on kahte varianti;
- tasapinnalised päikesekollektorid, kus kiirgusneelava klaasi all asub vasktorust soojusvaheti, milles ringleb soojuskandjana külmakindel vedelik. Miinuseks on klaasi alusele pinnale väliskeskkonna jahutav mõju ja osa päikese energia tagasipeegeldamine katteklaasi pinnalt.
- vaakumtorudega päikesekollektorid, kus vasktorudest soojusvaheti asub vaakumtorudes ja kus samuti ringleb külmakindel vedelik. See kollektor toimib osaliselt ka hajuspilvisuse korral.
Vaakumtorukollektorite eeliseks on nende suur päikesekiirguse neelatavus ja neid ei mõjuta oluliselt väliskeskkonna madalam temperatuur ning tuul. Põhimõttelt on vaakumtoru nagu klaasist kohvitermos, kuid sisemist klaasitoru ei kata mitte hõbedane kiht nagu kohvitermosel, vaid soojustneelav must (nagu peegelsuitsuklaas) kiht, millel on väga hea omadus tõmmata ligi päikesekiirgust ja see soojuseks muundada. Samas see süsteem ei kiirga soojust enam väljapoole tagasi (nagu kohvitermoselgi). Sisetemperatuur võib ulatuda kuni 300 kraadini, kuid väljast on toru sama jahe nagu ümbritsev keskkond.
Kuidas paigaldada päikesekollektoreid:
Algul tuleb eemaldada rida katusekive, et nende alla saaks paneelide kinnitamiseks kahe roovilati vahele panna lisaroovid.
Lisatud roovilattide külge kinnitatakse kronsteinid ja nende külge alumiinumrelsid.
Katusekivid asetatakse endisele kohale tagasi.
Relsid on tugevalt paigas.
Ja lähebki esimene paneel üles.
Üks kollektor kaalub ca 30 kg.
Kollektor asetatakse paigaldatud alumiiniumist relssidele ja kinnitatakse paigalduskomplektis olevate kinnitusdetailidega.
Kuna katuse kaldenurk on sobiv päikese liikumise asendile, saab paigaldamisega hakkama ilma abivahenditeta.
Samamoodi viiakse katusele ka teine kollektor
Ja teine kollektor asetatakse samamoodi omale kohale, ning kinnitatakse relssidele.
Samamoodi tõstetakse ka kolmas kollektor üles katusele, ning kinnitatakse omale kohale.
Kui kõik kollektorid on kohale paigaldatud, ühendatakse nad torudega ühtseks süsteemiks.
Magistraaltoruühendused sobivad tõrgeteta kokku.
Sellel majal jõuti kahe tunniga kolm kollektorit kohale monteerida.
Päikesekollektorilt tuleb torustik veel viia pumbagrupini ja akumulaatorpaagini.
See idapoolne katusekülg saab päikesekiirguse alates päikesetõusust ja ulatub jaanipäeval, mil on kõige pikem päev, kella 14-15-ni. Alates kella 10-11-st kuni kella 16-18-ni neelavad päikesesoojust mõlemad kollektorid ja salvestavad soojuse 2,5 m3 akumulaatorpaaki, mis asub katlamajas põhiküttesüsteemis. Kella 15-st , kui hommikupoolne kollektor jääb katusenurga taha varju, salvestab päikesesoojust lõunapoolne kollektor ja praktiliselt kella 21-ni. Mõlemal komplektil on eraldi oma pumbagrupp ja juhtimisautomaatika.
Ja päikesekollektorid ongi statsionaarselt paigas. Iga hetk päikeselt kiirguv soojus salvestub mahukasse soojussalvestisse (akumulaatorpaaki).
Kahe aastase kasutamise jooksul tuli arvestuslikku küttepuude kokkuhoidu aastas ca 25-35% võrreldes enne päikeseküttesüsteemi paigaldamist. Pool aastat kasutame päikeseenergiat juba sooja tarbevee vajadusteks. Seitse-kaheksa kuud aastas soe tarbevesi ainult päikeselt ning seda kõike ilma ülalpidamiskuludeta!
Arvestus tehtud küttepuude kahe kütteperioodi kulu mõõtmisega ning jagatud kahe aasta peale. (vahemik 01 aprill 2006 - 30 oktoober 2008)
